Hannes Aava subjektiivsed nopped Baltikumi viimase 30 aasta ruumiloome kogemustest.
Francisco Martínezi ja Joosep Kivimäe inventuur Eesti piirilinna Narva ruumiobjektidest.
„Võõraste“ sümbolite eemaldamine pakub vaid näilist lahendust, kuna dissonantse pärandiga seostuvad dissonantsed teemad – keeruline ja vastuoluline minevik, konfliktsed ajalootõlgendused jne – vajaksid hoopis laiapõhjalisemat läbitöötamist.
Hans Alla kirjutab Rüütelkonna hoone interjööri huvitavatest nüanssidest.
Arhitekt Toms Kokins uurib rahvusvahelise metsatööstuse mõju Baltimaade kultuurmaastikele.
Vilniusesse ja Tallinnasse rajati uued laululavad 1960. aasta laulupidudeks, kusjuures Vilniusesse eestlaste laululava mugandatud koopia. Lätlaste vanem, 1955. aastal stalinistlikus võtmes rajatud laulukaar oli piisavalt väike ja väeti, et 21. sajandi alguses tekkis vajadus see välja vahetada suurema, võimsama ja nüüdisaegsema vastu.
Baltikum kui identiteediraasuke paistab veidi nagu taskusse unustatud kurioosum, mille teatud intervalli tagant taas avastame. Küsisime tervelt hulgalt Eesti, Läti ja Leedu arhitektidelt, arhitektuuribüroodelt ja teist sorti ruumipraktikutelt: mis on teie lemmik ruum, ruumiline olukord või tunnusjoon, mis näib omane just Baltimaadele (või ühele neist).
Vilniuse kaasaegse kunsti keskusest kirjutab Andrius Ropolas.
Balti riikide ja Venemaa (nagu ka selle lahutamatu liitlase Valgevene) vahelise piiri kindlustamisel on piirialade maastikule suur mõju.
MAJA 2025.a. artiklipreemia pälvis artikkel „Sõnumeid inimloodud kiviplatoolt“, mille autor on Roland Reemaa. Nominendid ja laureaadi valis žürii Jürgen Einpaul.
Mis on arhitekti töö, mis on selle tulemus? Arhitekti rolli tajutakse tihti enama kui projekteerimislepingu täitmisena: arhitektidelt eeldatakse kaasa löömist ja panustamist ühiskondlikku kultuuri- ja väärtusruumi – midagi, mis on üldiselt lepingutes määratlemata. Mille peale kulub tegelikult arhitekti tööaeg ja kui palju see maksab?
Selleks et toimuks kultuuriline nihe sellise materjali- ja energiakasutuse poole, mis võtaks arvesse planeedi taluvuspiire, tuleb ümber hinnata aluseeldused selle kohta, kuidas hooned ümbritseva maailmaga suhestuvad.
Toimetaja Valik
Sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Arhitektide Liit asendab missioonitundest nüüdisajal puuduvat riigiarhitekti institutsiooni. Ruumiloomes vältimatu valdkondadeülese koostöö korraldamisest Paide riigigümnaasiumi asukohavaliku näitel kirjutab liidu juht Andro Mänd.
Paide riigigümnaasium on suurepärane näide ajaloolise ruumi ja nüüdisaegse arhitektuuri teineteist täiendavast dialoogist.
Milline peaks olema suhe ruumi ja tema ümbrus(t)e vahel, et vältida ruumi esemestamist, hoonete või maa-alade käsitlemist kas skulptuuride või täielikult kontrollitavate esemetena?
1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995.
Teist põlve arhitekt Ralf väidab, et tal ei ole eriala suhtes illusioone; seda muljetavaldavama järjekindlusega seisab ta projekteerimisprotsessis arhitektuurse tuumidee säilimise eest. Arhitektiks olemine defineerib Ralfi kogu tegevust ja maailmavaadet töötegemisest reisimiseni – võib-olla ainult muusikal õnnestub hetkiti samavõrdse tähelepanu eest võistelda. Küsis Ingrid Ruudi.
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.
Sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Arhitektide Liit asendab missioonitundest nüüdisajal puuduvat riigiarhitekti institutsiooni. Ruumiloomes vältimatu valdkondadeülese koostöö korraldamisest Paide riigigümnaasiumi asukohavaliku näitel kirjutab liidu juht Andro Mänd.
Enam loetud
Järgnev on katse mõelda Eesti Rahva Muuseumi uue hoone arhitektuurist kui protsessist. Artiklis on tähelepanu koondatud mitte niivõrd sellele, mis ERM-i arhitektuur on, kuivõrd sellele, mida see teeb. Seejuures pole fookuses mitte üksikkasutaja kogemus, vaid Eesti ajalugu. Niisiis küsigem, mida teeb ERM-i arhitektuur Eesti ajalooga?
Kõikjal Euroopas leidub vanu tehasehooneid, mis tänu kultuurile on saanud uue hingamise. Tühjad, sageli ülisuured ruumid lausa kutsuvad kunstnikke.
Balti riikide ja Venemaa (nagu ka selle lahutamatu liitlase Valgevene) vahelise piiri kindlustamisel on piirialade maastikule suur mõju.
Veneetsia 2018.a. arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsioon „Nõrk monument“ uurib arhitektuurse detaili ja igapäevase pragmaatilise arhitektuuri mõjujõudu ja kirjeldab, kuidas nõrk (ja enamasti vähe materiaalset resurssi vajav) arhitektuuripraktika võib muutuda oluliseks ja uut loovaks.
Inimeste ruumivajaduste muutumine tähendab küll seda, et nad arvavad vajavat üha enam ruumi, kuid mingist hetkest alates pole pidev kasv ja laienemine enam jätkusuutlik. Kui ühe väikeriigi rahvastik kahaneb, siis kuhu, kui palju ja mida on mõistlik ehitada?
Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.
Järgnev on katse mõelda Eesti Rahva Muuseumi uue hoone arhitektuurist kui protsessist. Artiklis on tähelepanu koondatud mitte niivõrd sellele, mis ERM-i arhitektuur on, kuivõrd sellele, mida see teeb. Seejuures pole fookuses mitte üksikkasutaja kogemus, vaid Eesti ajalugu. Niisiis küsigem, mida teeb ERM-i arhitektuur Eesti ajalooga?