Näoga maa ja mere poole olevatest väikesadamatest kirjutab arhitekt Indrek Allmann.
Taristu on oma olemuselt ruumiline, kuid milline roll on arhitektuuril ja arhitektidel selles läbipõimunud võrgustike võsas? Ootame kuni 200-sõnalisi ettepanekuid kaastöödeks.
Sellest, kuidas selged piirid suuri ideid inspireerivad.
Tartus Toomemäe nõlva all looklevale Vallikraavi tänavale lisandub tänavu kolm mahukat korterelamut, kahekordistades vaid paarikümne majaga palistatud lühikesel tänaval asuvate eluruumide arvu ja pindala. Vanalinnade süsteemne tihedamine elavdab linnaelu võimalusi ning toetab ökonoomsemast liikuvusest tulenevat energia kokkuhoidu.
Kaija-Luisa Kurik annab ülevaate muinsuskaitseameti ning Norra kultuuripärandiameti 30-kuulise partnerprojekti „Ajalooliste linnasüdamete elavdamine kultuuripärandi kaudu“ tulemustest ning püüab lahti mõtestada pärandihoiu valdkonna, urbanistika ja kestliku arengu järjest tihedamaid seoseid.
Norras põhineb planeerimine tugevalt strateegilistel lähenemistel ja laiematel riigi seatud eesmärkidel, mis kohalikku tasandit suunavad. See kajastub ka kohaliku kultuuripärandi haldamises ja arendamises. Vignir Freyr Helgason, Norra kultuuripärandiameti (Riksantikvaren) vanemnõunik annab ülevaate sellest, kuidas strateegiaid riigi, omavalitsuste ja kogukondade koostöös kavandatakse ja ellu viiakse.
Ewa Effiom süüvib säilitamise tähendusse kaasaegset arhitektuuri, ilu ja funktsionaalsust puudutavates debattides.
Millega üllatab ja kui palju uuenduslikku lisab Fahle Pargi galeriitänav senistele tööstusarhitektuuri rekonstrueerimise viisidele?
Säilitamine on saavutanud kultuurilise tähtsuse prismana, läbi mille eksperdid kujutlevad, milline võiks olla mõistlik sotsiaalne ja keskkonnaalane tulevik. Säilitamist kui lähenemisviisi on rakendatud vägagi erinevate nähtuste puhul, alustades ajaloolistest linnaosadest ja looduskeskkondadest ning lõpetades demokraatia ja identiteediga.
Mis pilt kerkib esimesena silme ette kui lugeda sõnapaari „Tallinna tööstuspärand“? On see Kultuurikatel, Rotermanni kvartal või hoopiski Noblessneri valukoda? Henry Kuningas kirjeldab silmapaistvate näidete varal põhijooni, mida on viimasel kahel aastakümnel tööstuspärandi rekonstrueerimisel rakendatud.
Küsimustele vastasid arhitekt Ott Kadarik (Kadarik Tüür Arhitektid, Kalaranna tn 8 hoonetegrupi autor) ja aktiivselt linnateemasid kajastav Facebooki grupp „Mitte_tallinn“).
Kalaranna kujunemislugu on uute urbanistlike ideaalide otsingulugu. Vaevarikka planeerimis- ja vaidlusprotsessi taustal sai küpseks ja professionaliseerus hulk linnaaktiviste. Tänapäevaseid kaasamislahendusi paljuski alles leiutava protsessi kaudu toodi nähtavale ja kinnistati nüüdseks elementaarseks muutunud avaliku huvi ootused avaliku ruumi ja ruumiõigluse teemadel. Johanna Holvandus kirjutab linnaaktivismi ja urbanistlike protsesside muutustest.
Toimetaja Valik
Sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Arhitektide Liit asendab missioonitundest nüüdisajal puuduvat riigiarhitekti institutsiooni. Ruumiloomes vältimatu valdkondadeülese koostöö korraldamisest Paide riigigümnaasiumi asukohavaliku näitel kirjutab liidu juht Andro Mänd.
Paide riigigümnaasium on suurepärane näide ajaloolise ruumi ja nüüdisaegse arhitektuuri teineteist täiendavast dialoogist.
Milline peaks olema suhe ruumi ja tema ümbrus(t)e vahel, et vältida ruumi esemestamist, hoonete või maa-alade käsitlemist kas skulptuuride või täielikult kontrollitavate esemetena?
1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995.
Teist põlve arhitekt Ralf väidab, et tal ei ole eriala suhtes illusioone; seda muljetavaldavama järjekindlusega seisab ta projekteerimisprotsessis arhitektuurse tuumidee säilimise eest. Arhitektiks olemine defineerib Ralfi kogu tegevust ja maailmavaadet töötegemisest reisimiseni – võib-olla ainult muusikal õnnestub hetkiti samavõrdse tähelepanu eest võistelda. Küsis Ingrid Ruudi.
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.
Sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Arhitektide Liit asendab missioonitundest nüüdisajal puuduvat riigiarhitekti institutsiooni. Ruumiloomes vältimatu valdkondadeülese koostöö korraldamisest Paide riigigümnaasiumi asukohavaliku näitel kirjutab liidu juht Andro Mänd.
Enam loetud
Kooliruumide kavandamine on kolme aastakümnega muutunud marginaalsest teemast üheks arhitektuurivälja põhifookuseks, mida toetavad nii teadlaste uuringud kui ka pidev arendustöö. Õppimise ruumid on omandanud uue tähenduse ja näo.
Kalaranna kujunemislugu on uute urbanistlike ideaalide otsingulugu. Vaevarikka planeerimis- ja vaidlusprotsessi taustal sai küpseks ja professionaliseerus hulk linnaaktiviste. Tänapäevaseid kaasamislahendusi paljuski alles leiutava protsessi kaudu toodi nähtavale ja kinnistati nüüdseks elementaarseks muutunud avaliku huvi ootused avaliku ruumi ja ruumiõigluse teemadel. Johanna Holvandus kirjutab linnaaktivismi ja urbanistlike protsesside muutustest.
Teist põlve arhitekt Ralf väidab, et tal ei ole eriala suhtes illusioone; seda muljetavaldavama järjekindlusega seisab ta projekteerimisprotsessis arhitektuurse tuumidee säilimise eest. Arhitektiks olemine defineerib Ralfi kogu tegevust ja maailmavaadet töötegemisest reisimiseni – võib-olla ainult muusikal õnnestub hetkiti samavõrdse tähelepanu eest võistelda. Küsis Ingrid Ruudi.
See, kuidas loodus end igale poole pressib – ka sinna, kuhu teda ei taheta –, annab tunde, et maailmas on veel vabadust, vaba ruumi ja vaba tahet. Vohamises peituvad väiksed naudinguhetked, unelused ja peatused muidu rutiinsel kulgemisel ühest punktist teise.
Kaija-Luisa Kurik annab ülevaate muinsuskaitseameti ning Norra kultuuripärandiameti 30-kuulise partnerprojekti „Ajalooliste linnasüdamete elavdamine kultuuripärandi kaudu“ tulemustest ning püüab lahti mõtestada pärandihoiu valdkonna, urbanistika ja kestliku arengu järjest tihedamaid seoseid.
Käesoleva projekti arhitektuurseks kirjelduseks on kõige mõttekam vaadelda asutust kui materjalide voo, akumulatsiooni ja taaskasutusena. Säärane hajutatud või isegi autorluseta ning eelkõige materiaalne vaatepunkt pakub mõtteainet hoopis ruumilise esteetika üle, mis nähtavalt ja kogetavalt pakub meeleliselt ja kehaliselt vabastavat meeleolu.
Kooliruumide kavandamine on kolme aastakümnega muutunud marginaalsest teemast üheks arhitektuurivälja põhifookuseks, mida toetavad nii teadlaste uuringud kui ka pidev arendustöö. Õppimise ruumid on omandanud uue tähenduse ja näo.
